Põlva – see on väikelinn, mis platseerus viimase Geomedia analüüsi alusel Eesti omavalitsuste hulgas võimekuselt 12. kohale. Kohalike teenuste mahult oli Põlva koguni esikohal! Millised on need teenused, mida Põlva pakub?
Me toetame peresid lapse sünnil 320 euroga, maksame igale kooliteed alustavale lapsele 128 eurot ranitsatoetust ning igale õpilasele 25 eurot koolitoetust. Kui riik maksab koolitoiduks üksnes põhikooliõpilastele ja 78 senti päeva kohta, siis Põlva linn toetab kõiki õpilasi lisaks 45 sendi ulatuses ning tasub vajadusel õpilase kogu toiduraha. Linnaeelarves on eraldatud vahendid õpilaste bussisõidu kompenseerimiseks ja ka osade tudengite õppetoetusteks. Meil on lisaks huviringidele ja -klubidele oma spordi-, muusika- ja kunstikool. Kui spordikoolis osalemine maksab Põlvas praegu 3 eurot ja muusikakoolis käimine 14 eurot kuus, siis linn eraldab oma eelarvest õpilase kohta lisaks vastavalt 60 ja 121 eurot kuus. Kevadel koolide lõpuaktustel oli vahva tunnistada, et vaid üksikud õpilased polnud mõne huvialaga tegelnud. Kahe tavakooli ja lasteaia kõrval on Põlvas oma lasteaed ja kool ka puuetega lastele. See on kallis, aga väga oluline teenus peredele, et mitte jätta neid üksi oma mures ja tagada vaimupuudega lastele kasvõi minimaalne endaga toimetulek. Kokku kulub puuetega inimeste hooldamise teenusele Põlva linnaeelarvest 102000 eurot aastas. Et veidigi kahandada hinnaralli mõju, maksame paljulapselistele peredele ja pensionäridele jõulutoetust ning tagame eakatele tasuta bussisõidu. Põlva linnal on ka oma haigla, kus linna toel on elanikele arsti vastuvõtt ja haigla voodipäev tasuta. Kokku kulub Põlva linnas tänavu sotsiaaltoetusteks 455925 eurot, millest 113545 eurot tuleb riigilt ja 342380 eurot linnaeelarvest.
Samas ei tohi unustada, et üksnes leivast ei saa keegi sära silmi. Ka Tallinnast ja Tartust kaugemal vajatakse meelelahutust, mille eelduseks on soe ruum ja võimekad eestvedajad. Põlva õnn, aga ühtlasi ka õnnetus peitub mitmes liigagi mahukas hoones, mida linn majandab. Kultuurile ja spordile kokku kulub linnaeelarvest tervelt 19,7 protsenti.
Eelkirjeldatud teenused pole Põlvas tekkinud ühe aastaga. Seni on kõike seda suudetud, kuigi 2008. aastal riigi kärped viisid eelarvest üle miljoni euro. Kuigi kärpeid nimetati toona ajutisteks, pole maksubaasi tänini taastatud. Nii on Põlva linna rahakotis pisut üle 6 miljoni euro, aga nii suure teenuste mahu juures tänavate, koolide, ka kultuurikeskuse päästesüsteemi uuendusse investeerimiseks enam raha ei jätku. Riik prognoosis mullu tulumaksu kasvu 2011. aastaks omavalitsustele 6,5 protsenti. Tegelik kasv jääb paraku märksa väiksemaks ja esimest korda viimase kümne aasta jooksul tuleb tunnistada, et Põlva eelarve jääb miinusesse. Oma osa on kindlasti väljarändel – tänavu on Põlvast lahkunud 276 inimest. Valdavalt tööealised lastega pered, kellest määrav osa on uueks elupaigaks nimetanud Soome. Põlvasse on küll kolinud 220 inimest, aga peamiselt pensionärid või lastega üksikemad.
Täna täitub mul täpselt pool aastat Põlva linnapeana ja mul pole suuremat soovi, kui et riik tagastaks selle, mis omavalitsustelt ehk oma inimestelt võetud. Vaadates veelkord Geomedia võimekustabelit, olen veendunud, et kui Põlva on hädas, on teised veel suuremas hädas. Olen vägagi nõus president Toomas Hendrik Ilvesega, kes kohtumisel Riigikogu rahanduskomisjoni liikmetega ütles: „Omavalitsuse võimekuse küsimus pole pelgalt õigusteoreetiline, see on otseselt inimeste õiguste küsimus.” Otsustamise õigus on nüüd Riigikogu liikmetel, aga ma kohe kuidagi ei usu, et sealne enamus suudab kummitempli-rollist kõrgemale tõusta. Oleksin õnnelik eksides!
GEORG PELISAAR, Põlva linnapea
Artikkel ilmus http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=17886
Lugedes või kuulates kära Tallinna Televisiooni ümber, võib lihtsalt imestada ja uhkust tunda. Imestada, sest kõik see on juba kuidagi tuttav ja leierdatud.
Kui Tallinn, siis ikka on augud tänavates, lasteaedades puudub WC paber või et lasteaiakohti ei jätku. Kus olid aga needsamad lastekaitsjad siis, kui riigi valitsus otsustas 2009. aastal kiirmenetluse korras lõpetada vaevalt alanud lasteaedade programmi ja kärpida omavalitsuste eelarve just lastele ning õpetajate palkadele eraldatavat osa? Pole mõtet rääkida masust, erinevad kärpevalikud olid ka siis olemas, aga valitsejad paraku otsustasid teha just sellised valikud.
Miks see teema jälle tõstatus? Tallinna lasteaedade raha eelarves ju ei kärbita. Miks valiti nüüdse kampaania teiseks osapooleks Tallinna Televisioon?
Tallinna Televisiooni mõtte ja vastava eelnõu käis 2007. aastal välja reformierakondlasest Tallinna volikogu liige Mati Eliste. Oma ideed põhjendas ta nõnda: “Kui teeme meediamonitooringut, siis jõuame tihtipeale arusaamisele, et meedia ei ole lõpuni objektiivne, vaid katkendlik, kohati isegi kallutatud.” (Äripäev 26.10.2007).
Kauaaegse meediainimesena ta seda mõistis ja muidugi oli tal õigus, sest sama ongi kinnitanud mitmed monitooringud. Äripäeva artiklis ütles Eliste veel, et televisiooni käivitamiseks kulub 30-40 miljonit krooni. Linnavolikogu otsustas Tallinna Televisiooni loomise 2008. aasta septembris, kui kiideti heaks Tallinna TV kontseptsioon ning kinnitati ajakava selle elluviimiseks. Seega teati Tallinna Televisiooni tulekust juba ammu, seda enam, et sellele uudisele pööras meedia piisavat tähelepanu. Ilmselt ei usutud, et see tõesti tehaksegi ära või loodeti, et sellest tulebki üks äpu propagandakanal.
Tallinna Televisiooni tegijad võivadki uhked olla, et programm on käivitunud ja ootuste vastaselt sugugi mitte halvasti. Mõistagi on arenguruumi veel küllaga, aga eks seda kardetaksegi. Ilmselt sellest ja teatest, mille kohaselt Tallinna Televisioon taotleb ka ringhäälingu vabalevi luba, ongi tingitud rünnakud, kus telekanalit vastandatakse lasteaedadega. Mis puutub teleprojekti rahastamisse, siis ei vasta kampaaniameistrite väited tõele. Televisioonile pole lisaraha eraldatud, pigem vastupidi. Kontseptsiooni kohaselt peaks teleprojekti maksumus olema 2,3 miljonit eurot aastas, paraku on seda kärbitud 1,9 miljoni euroni.
Arvestades rahvusringhäälingu juhi Margus Allikmaa väljaütlemisi, mille kohaselt ühe teleprogrammi tegemiseks kulub 10 miljonit eurot aastas, on Tallinna TV võimalused pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Toon siinkohal ka Prantsusmaal tegutseva Lille linnatelevisiooni, mille juht on hetkel ühtlasi Euroopa Linnatelevisioonide Assotsiatsiooni president, eelarve näite. Sealne televisioon toodab 1,5 tundi programmi päevas ja nende eelarve on 3,5 miljonit eurot. Helsingi Stadi TV on aga arenev projekt ja liigub sama mudeli järgi nagu Tallinna TV. Olgu öeldud, et juba lähiajal liitub Euroopa linnatelevisioonide ühendusega ka Tallinna Televisioon.
Õigus on praegusel Tallinna opositsioonipoliitikul Jaak Juskel, kes ka eilsel volikogu istungil möönis, et Tallinn on viimastel aastatel ehitanud ja remontinud mitmeid koole ja lasteaedu, loonud üle kolme tuhande uue lasteaiakoha. Lisaksin, et Tallinn on ka hoolimata riigi kärbetest siiski tõstnud õpetajate palkasid ja seda ka lasteaedades nii nagu riik oli lubanud. Tean, et paljud Eesti linnad pole seda suutnud. Tallinn suudaks kindlasti veel rohkem, kui riik arvestaks omavalitsustega ja seda mitte ainult sõnades.
Ja lõpetuseks. Tallinna Televisioon on ellu kutsutud demokraatlikult valitud võimuorgani poolt, et olla loomulik osa euroopalikust pealinna kultuuri- ja meediamaastikust. Tegemist on sihtasutusega, mille nõukogus osalemisest kahjuks Tallinna opositsioonipoliitikud omal ajal keeldusid. Sama taktikat on jätkatud ka hiljem. Olles pakkunud opositsioonile sinemisvõimalust, on nad keeldunud intervjuudest ja saadetes osalemisest põhjendusega, et selles telekanalis ma ei tohi esineda. Muidugi, neil on ju oma telekanalid olemas! Euroopa enamikes riikides oleks riigi võimuerakondade esindajate taoline suhtumine mõistetamatu. Kui arenenud demokraatlikes riikides on meedia enamasti opositsiooni poolel, siis meil on meedia valik enamasti väga ühene: riigis võimu poolel ja pealinnas opositsiooni poolel.
President Toomas Hendrik Ilves muretses oma aastapäevakõnes selle üle, et kahjuks ei soovi paljud, kes Eestist läinud, siia tagasi tulla ka suurema palga puhul. Minu arvates on üheks olulisemaks põhjuseks sallimatus, mis on meie ühiskonda üha rohkem mürgitamas. Kes ja milleks sallimatust õhutab, kelle initsiatiivil just keskerakonnaga seotu vastu viha õhutatakse, seda võib vaid oletada. Kasulik on see eelkõige just Eesti vaenlastele ja konkurentidele. Õnneks Eesti rahvas oma temperamendiga kodusõda ei alusta, riigi tervist ja isegi julgeolekut aga taoline sallimatus nõrgestab kindlasti.
Rõhutan veelkord, et Tallinna Televisioon pole linnapea ega ühe partei projekt. Kõigile kritiseerijatele soovitan aga kõigepealt ise telekanali programmi vaadata ja asjalikku kriitikat esitada, mitte aga suvalisi silte kleepida.
Georg Pelisaar on SA Tallinna Televisiooni nõukogu esimees.
Tere. Siin minu selja taga on minu sünniküla Selise, kus ma veetsin esimesed oma 9 eluaastat. Meid oli peres 9 last ja külas oli üldse palju lapsi. Ma arvan, et see oli üks suuremaid Setumaa külasid kuuekümnendatel aastatel üldse. Täna kahjuks peab ütlema nii nagu enamikes Setumaa külades, ei ole seda elu enam. Jäänud on vaid 3-4 suitsu korstendest. Ülejäänud majad on kas üldse kokku kukkunud või lihtsalt tühjaks jäänud. Kahju. Niisama nagu ei ole alles ka enam seda meie esimest koolimaja, Igrise algkooli, siit samast kilomeetri pooleteise kaugusel.
Täna seob mind Setumaaga peale lapsepõlve mälestuste ja reaalse seto kultuuri armastuse ka seesama Värska surnuaed. Siia on maetud mu vanavanemad, siia on maetud mu isa ja siia on maetud ka mu 2 õde.
Üks tavaeestlane peab sageli setude kiriku- ja surnuaiakombeid veidrateks. Mina ütleksin, et setude selline surnuaiakultus on iseenesest üks väga-väga tänuväärne asi.
Minule isikult meeldib näiteks kirikus käia ja eriti meeldib mul siin Värska surnuaial, ka mitte ainult olla. Minu arvates tullakse siin Setumaal surnuaiale eelkõige selleks, et olla sidemes nendega, kes kunagi olnud. Ja samas olla sidemes ka oma sugulastega, sõprade ja tuttavatega. See on omamoodi kokkusaamise ja suhtlemise koht. Minu arvates pole midagi taunimisväärset selles, et siin surnuaial matuste peal, kääbastel, kaetakse ka laud, süüakse ja juuakse. Seda ei tehta mitte kõhutäite pärast, niisugune on komme, ja see on nagu omamoodi lugupidamine nende vastu, kes kunagi on ju olnud ja kes kindlasti oleksid soovinud ja soovivad ka nüüd ehk sellelt teiselt olemiselt meile kõigile kõige paremat. See on koos olemise hetk ja läbi selle on minu arvates setude peresidemed ja mitte ainult, ka naabrite ja kogukondade sidemed, tunduvalt tugevamad kui mujal Eestimaal.
Materiaalses mõttes pole Setumaa kunagi rikas olnud. Seda enam tuleb aga imetleda neid Setu inimesi, kes hoolimata suhteliselt vaesest keskkonnast ja suhteliselt väikestest palkadest, töötasust mis siinkandis on, ikkagi oma kodule truuks on jäänud. Mille poolest aga setud hiilgavad? See on omapärane kultuur.
Mäletan minagi seda kuidas käidi üksteisel külas, võeti kaasa oma toidukorv, istuti ja lauldi. Ka minu ema oli päris hea laulunaine, tõsi küll, mitte eestütleja aga ma arvan, et päris hea häälega. Ja minusse on igal juhul jätnud see seto kultuurikombestik väga sügava jälje. See on haruldane, kuidas tegelikult ju räägitakse läbi seto leelo terve elu ja kuidas pannakse sellesse leelosse kõik oma valud ja rõõmud.
2. osa Töö Riigikogus
Ka opositsioonis saab ikkagi üht-teist ära teha. Peamine opositsiooni roll on ju juhtida tähelepanu nendele probleemidele, mis inimestel on, mis valijad esile tõstavad ja saab selleks kasutada erinevaid mooduseid. Saab esitada arupärimisi, saab esitada kirjalikke küsimusi, saab infotunnis esitada küsimusi, saab seaduste puhul teha muudatusettepanekuid, jne. Aga teisalt on ka asju, mida on võimalik otseselt mõjutada. Näiteks ma meenutaksin 2002. aastal kui lõpetati ära erinevate regionaalprogrammide toimimine, siis õnnestus küll läbi rääkida tollal mitmete erinevate erakondadega ja sai käivitatud kasvõi näiteks Kagu-Eestis Setumaa kultuuri programm. Ja see kultuuriprogramm toimib tänaseni ja ma ütleksin, et tänu sellele ju reaalselt Setumaa kultuur mitte ainult ei ole säilitatud, vaid setu kultuur on ka täna igapäevaselt arengus. See on suur asi ja setu kultuur on jõudnud ÜRO kultuuripärandite nimistusse, on jõudnud UNESCO poolt tunnustatud kultuuripärandite nimistusse. See tähendab, et Setu kultuur ja Setu rahvas ei saa niisama lihtsalt enam hääbuda, sellel on juba ülemaailmne tähelepanu. Ja siin võiks tuua veel näiteid, kus on pöördunud ka üksikisikud ühes või teises küsimuses minu kui riigikogu liikme poole. Kõike muidugi ei saa positiivselt lahendada, sest vahel jäävad ka Riigikogu liikme käed lühikeseks aga siiski on saanud mõnel puhul kasvõi väike teejupp avatud kui ta on olnud suletud. On olnud juhiseid, kus tõepoolest on saanud ka näiteks üksikul puhul toimetuleku toetuse saajate hulka mõni inimene, kes siiani pole sellesse ringi kuulunud. Erinevaid, ka pisiteemasid on tulnud lahendada aga kõik sõltub ikkagi sellest kui hea kontakt on valijatega ja kuivõrd jätkub aega ja tahtmist ühe või teise probleemiga lõpule minna.
Kümmekond aastat tagasi vastu võetud seadus sätestab pensionistaaži arvestuse aluseks keskmise palga. Kes teenib keskmise palga, saab kirja ka ühe pensionistaaži aasta. Kes aga teenib näiteks miinimumpalka, see peab töötama 3 aastat selleks, et saaks kirja ühe staažiaasta. Samas, riigikogu liikme näiteks saavad ühe tööaastaga kirja neli staažiaastat. Need, kes teenivad rohkem, ärimehed ja ettevõtjad, need võivad saada veelgi rohkem staažiaastaid endale kirja. See on ebaaus ja seda tuleks minu arvates kindlasti muuta aga kahjuks koalitsioon sellega nõus ei olnud ja vat see on küll asi, mis jääb hingepeale minule seetõttu, et me ei suutnud leida siin kokkulepet, ei suutnud midagi ära teha.
Ma olen seisukohal, et emapalga ülempiiri peaks alandama, viima selle näiteks kasvõi maksimaalselt kahe keskmise palga tasemele aga teisalt tuleks ka alampiiri tõsta, nii et emapalga alampiir ei oleks mitte miinimumpalk, vaid oleks näiteks keskmine palk. Siis ma usun, et oleks meil palju rohkem rõõmsamaid peresid.
Mäletan kui ma ise esimest korda Riigikogusse tööle asusin, arvasin ka, et mis siin ikka saab niisugust üle mõistuse käivat olla aga tegelikkuses keegi ei tunneta, mis on iseenesest Riigikogu liikme töö. Riigikogu liikme töö on väga kuiv seadustes puremine. See on põhiline töö, sest Riigikogu näol on tegemist ikkagi seadustandva koguga eelkõige ja selle tõttu moodustavad põhilise ikkagi need samad Riigikogu liikmed, kes on ka siiani ametis olnud ehk siis 2/3. Kas nüüd 2/3 ulatuses neid samu vanu Riigikogus olijaid, kas neid on nii palju nende hulgas, kes tahavad mingeid muudatusi teha, ma hästi ei usu. Ma küll väga sooviksin, et Riigikogu muutuks kummitempli rollist, nii nagu on ka president Toomas Hendrik Ilves nimetanud, tegelikuks riigi elu kujundavaks organiks, ma väga sooviksin aga selleks on vaja hoopis teistsugust lähenemist. Selleks on vaja väga kriitiliselt suhtuda kõikidesse eelnõudesse mis tulevad näiteks valitsuse kaudu ja rohkem teha ise tööd, rohkem suhelda ise erinevate huvigruppidega, mitte lasta ametnikel niiöelda oma seisukohta peale suruda.
3. osa Masu otsused Riigikogus
Tänasel päeval on kõige hullem see, et Riigikogu on väga palju suunanud oma tegevust majanduse olukorrale ja kuidagi sellest niinimetatud masust väljas tulemisele, justkui ettevõtlusele ja kõigele sellele, mis tõepoolest on meil oluline aga olgem ausad, kõik need otsustused on hetkel ikkagi tehtud ju suurema osa eestlaste arvel. Sest kõik need aktsiisitõusud, käibemaksude tõusud, kõik need on kujundanud meil hinnapoliitikat ja see kõik on viinud suure osa Eesti inimestest tegelikult halvema toimetulekuni kui mõned aastad varem ja minu hinnangul on see väga ebaaus just seetõttu, üheksakümnendatel aastatel üks osa inimestest, kes me kõik olime 1992. aastal enam-vähem võrdsed, üks osa inimestest üheksakümnendate keskel ja lõpul pidi olema hoopis halvemas seisus. Kas läbi selle, et tema töökoht kadus ära ja selle eriala peal enam tööd lihtsalt polnud ja ei tulegi enam kunagi. Teine asi, et ta elas niisuguses paikkonnas kus ta lootis küll, et tema kodus ka midagi muutub aga tegelikult ei muutunud tema paikkonnas, tema külas, tema vallas ja seetõttu jäi nagu õigel ajal rongist maha ja nüüd ootab järgmist rongi või valget laeva aga see rong ei tule ega tule, see laev ei jõua ega jõua randa. Vahepeal juba läks nagu natuke paremaks, nüüd jälle kui Riigikogu hakkas seaduseid muutma, siis koalitsioon tegi seda tõesti nende maksude arvelt mis mõjutasid kõiki, võib öelda ühtemoodi aga samas kedagi rängemalt, sest nende inimeste jaoks need hinnatõusud kes teenivad 2, 3 või rohkem keskmist palka, nende inimeste jaoks need ei olegi määravad. Aga nende jaoks, kes teenivad miinimumpalka, nende jaoks on need muutused väga-väga olulised. Seda oleks pidanud vältima ja kui sageli öeldakse, et noh, „meil oli tõepoolest kriis, meil ei olnud valikut, me pidime seda tegema“, mina väidan, et alati on olemas valikud ja Riigikogu liikmetel ongi valikud aga kui Riigikogu enamus, niiöelda koalitsiooni erakondade survel otsustas nõnda, et valikud olid just niiöelda nõrgemate arvelt täita riigieelarvet, siis see ei ole õige.
2. 15:31 Eesti kodanike õigustest Petserimaal (stenogramm)
Esimees Ene Ergma
Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Georg Pelisaare, Toivo Tootseni, Tiit Kuusmiku, Olga Sõtniku, Ester Tuiksoo, Inara Luigase, Valeri Korbi, Nikolai Põdramäe ja Eldar Efendijevi poolt 11. jaanuaril esitatud arupärimine Eesti kodanike õiguste kohta Petserimaal (nr 562). Ma palun kõnetooli kolleeg Georg Pelisaare!
Georg Pelisaar
Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister, head kolleegid! Käesoleva aasta 9. jaanuaril avaldati meedias teade Vene Föderatsiooni presidendi Medvedevi käskkirjast nimetusega “Piiriäärsete territooriumide määratlemine, kus välisriikide kodanikud, kodakondsuseta isikud ja välismaise päritoluga juriidilised isikud ei saa soetada omandiõigusi maatükkidele”. Selles käskkirjas tuuakse ära 380 piiriäärse territooriumi nimetus, mille hulgas on ka Pihkva oblastisse arvatud Petseri rajoon. Selle käskkirja järgi siis ei tohiks välisriikide kodanikud ega kodakondsuseta isikud olla nendel piiriäärasetel aladel asuvate maatükkide omanikeks.
Venemaa haldusalas oleva Petseri rajooni territooriumile jäävad teatavasti tuhandete setude ja teiste Petserimaaga seotud Eesti kodanike sünnikodud. Ja kui uskuda, siis selle käskkirja järgi jääksid ka nemad ilmselt ilma õigusest olla oma sünnikodude omanikud või vähemalt nende sünnikodude maa omanikud. Teatavasti sätestab aga Eesti Vabariigi põhiseaduse § 122 üheselt, et Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste lepingutega. Arupärijad on arvamusel, et kuivõrd Vene Föderatsioon pole siiani ühtegi teist piirilepingut heaks kiitnud, tuleb lugeda jätkuvalt kehtivaks Tartu rahuleping ja selles määratud maismaapiir.
Kõigest eeltoodust lähtuvalt on meil peaministrile viis küsimust. Palume peaministril lugeda küsimused ja siis anda ka vastused. Aitäh!
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Georg Pelisaar! Palun, härra peaminister, kõnepulti!
Peaminister Andrus Ansip
Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Enne kui ma selle arupärimise juurde lähen, ma lisaksin veel eelmisele teemale. Kui ma räägin andmete vabasse kasutusse andmisest, siis ma loomulikult pean silmas isikustamata andmeid ja kellegi privaatsust loomulikult riivata ei tohiks.
Aga vastan nüüd teie arupärimisele. Esimene küsimus: “Kas ja milliseid Eesti kodanike põhiõigusi Venemaa presidendi käskkiri teie hinnangul riivab?” Vastus. Välisministeerium ei ole tuvastanud, et Venemaa Föderatsiooni presidendi poolt 9. jaanuaril 2011 allkirjastatud korraldus riivaks Eesti kodanike põhiõigusi. Kodanike põhiõigused sätestab Eesti põhiseadus, mille § 32 kaitseb isiku omandit ja vara. Piirang välisriikide kodanikele piiriäärsetel territooriumidel asuvate maatükkide omandamiseks kehtib Venemaal juba alates 2001. aastast, kui jõustus maakoodeks ja selle rakendusseadus. Maakoodeks näeb ette, et piiriäärsete territooriumide nimekirja kehtestab Venemaa Föderatsiooni president. 9. jaanuari 2011. aasta korraldusega president viidatud nimekirja ka kehtestas. Kuna aga piirang välisriikide kodanikele piiriäärsetel territooriumidel asuva maa omandmiseks kehtis alates 2001. aastast, ei halvendanud konkreetne korraldus välisriikide kodanike senist õiguslikku seisundit. Korraldus ei käsitle piiriäärsetel territooriumidel asuva vara staatust ning sellele laieneb endiselt Venemaa tsiviil- ja pärimisseaduandlus, millesse muudatusi ei ole sisse viidud. Samuti ei ole Eesti Välisministeeriumi hinnangul sellel korraldusel tagasiulatuvat jõudu. Eesti Välisministeerium jätkab Venemaa Föderatsiooni presidendi korraldusega kaasneda võivate asjaolude täpsustamist.
Teine küsimus: “Vene Föderatsiooni Valitsus kaitseb aktiivselt oma kodanike huve välisriikides. Kuidas kaitseb Eesti valitsus antud puhul oma kodanike huve ja põhiõigusi?” Vastus. Eesti Vabariigi Välisministeerium on küsinud Venemaa Föderatsioonilt nii suulisi kui ka kirjalikke selgitusi. Sel eesmärgil on Välisministeeriumi kolmanda poliitikaosakonna peadirektor Märt Volmer kohtunud kaks korda Venemaa Föderatsiooni suursaadiku härra Juri Merzljakoviga. Samuti on Välisministeerium edastanud Vene saatkonnale Eestis kirjaliku noodi koos detailsemate küsimustega. Eesti Vabariik ja Venemaa Föderatsioon on sõlminud 1993. aastal lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades. Lepingu artikli 1 kohaselt on ühe lepingupoole kodanikel teise lepingupoole territooriumil oma isiklike ja varaliste õiguste suhtes samasugune õiguskaitse nagu selle lepingupoole kodanikelgi. Kui Eesti kodanike isiklikud ja varalised õigused Venemaa Föderatsiooni territooriumil peaksid osutuma vähemkaitstuks, võrreldes Vene kodanikega, saab Eesti õigusabi lepingule tuginedes kasutada Eesti kodanike kaitseks diplomaatilisi vahendeid. Eesti Välisministeerium jätkab Venemaa Föderatsiooni presidendi korraldusega seonduvate asjaolude täpsustamist ja selgitamist.
Kolmas küsimus: “Teatavasti on Vene Föderatsioon võtnud tagasi oma allkirja Eesti-Vene uuelt piirileppelt. Kas näete seetõttu võimaliku olevat piirilepingu osas uute läbirääkimiste alustamist?” Vastus. Eesti on Eesti-Vene piirilepingu omalt poolt allkirjastanud ja ka ratifitseerinud. Seega puudub alus uute selleteemaliste läbirääkimiste alustamiseks.
Neljas küsimus: “Kas teie hinnangul Tartu rahuleping kehtib ja kas kehtivad ka sellest tulenevad Eesti Vabariigi territooriumil elavate Eesti kodanike õigused?” Vastus. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel 2. veebruaril 1920 allkirjastatud Tartu rahuleping on Eesti riikluse üks alusdokumente. Tartu rahuleping on kehtiv välisleping nii Eesti riigi kui ka tema kodanike jaoks.
Viies küsimus: “Kas ja millised õigused on Petserimaal elavatel Eesti kodanikel tulenevalt Tartu rahulepingust?” Vastus. Eesti kodanikel on Eesti õigusruumis ühesugused õigused, sõltumata nende elukohast. Aitäh!
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, härra peaminister! Palun teile on küsimused. Kolleeg Georg Pelisaar!
Georg Pelisaar
Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Teatavasti Petseri rajoonis põlisel Eesti territooriumil elab ka praegu üsna palju Eesti Vabariigi kodanikke. Mõned nendest on üsna vanad ja tahaksid ümber kolida Eestisse. Paraku on aga nõnda, et kui Eesti Vabariigi kodanikel, kes elavad praegusel haldusterritooriumil, arvestatakse pensioniõigusliku staaži sisse ka nõukogude ajal töötatud aastad, siis nendel Eesti Vabariigi kodanikel, kes elavad Petseri rajoonis ja tahaksid nüüd vanaduspõlve veeta Eestis, paraku seda staaži ei arvesata pensioniõiguslikku staaži hulka, kuivõrd nad ei ole saanud Eestis töötada 15 aastat. Kas te peate taolist käitumist nende kodanike suhtes õigeks ja õiglaseks? Aitäh!
Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Mulle teada olevalt on kahe riigi vaheline pensioneid reguleeriv lepingu eelnõu ette valmistatud ja see ootab allkirjastamist. Ma usun, et ka teie poolt nimetatud probleem leiab selle lepinguga lahenduse. Aitäh!
Georg Pelisaar
Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister, head kolleegid! Ühelt poolt võisid küll vastused nendele küsimustele peaministri poolt mõneti rahustada kõiki neid inimesi, kellel on kinnisvara Petseri rajoonis ja ehk tõepoolest ei olegi karta, et selle kinnisvaraga midagi juhtuks ja veel enam ehk ei olegi põhjust karta, et edaspidi ka selle kinnisvara haldamine oleks kuidagi kitsendatud. Küll aga need inimesed said täna ilmselt ebameeldiva vastuse sel puhul, kui nad kuulsid, et Eesti pool on piirilepingu ratifitseerinud ja loeb sellega piiriteemalised läbirääkimised Venemaaga lõppenuks. Siiani on ikkagi olnud veel lootus nendel inimestel, kes on otseselt oma kodukandiga Petserimaal seotud, et tänu Vene-poolsele piirilepingu tagasilükkamisele ja sellelt allkirja tagasivõtmisele, on veel mingi lootus, et neid läbirääkimisi uuesti alustatakse. Võimalik, et see nii saab ka olema, kui ametisse tuleb järgmine Riigikogu ja järgmine valitsus.
Aga hoopis tõsisem probleem ja praegu päevakajalisem probleem on nendel inimestel, kes tõesti veedavad praegu oma vanaduspõlve Petseri rajoonis. Need samad inimesed on kogu aeg teadnud, et nad elavad Eesti Vabariigis. Olles sündinud kas 20. aastatel või veel enne seda, on nad ka 50., 60., 70. aastatel arvanud, et nad elavad ja töötavad ikkagi Eesti Vabariigi territooriumil. Paraku on aga elusaatus ja seadused määratlenud nõnda, et kõik Eesti Vabariigi kodanikud ei ole siiski võrdsed, sest praegune seadusandlus, nii nagu juba ka küsimuses esitasin, näeb ette pensioniõigusliku staaži arvestamist ka Nõukogude Liidus töötatud aastate eest nendele kodanikele, kes on töötanud praegusel Eesti Vabariigi haldusterritooriumil Nõukogude Liidus. Kes aga on sama heauskselt töötanud oma kodus, Petseri rajoonis, nendel seda õigust paraku ei ole. Ja vastavalt Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelisele lepingule saavad nad taotleda eraldi pensioniaastate arvestamist vaid sel puhul, kui nad tulevad Eesti Vabariiki Venemaa Föderatsiooni kodanikena. See on naljakas küll, aga kui nad on Eesti Vabariigi kodanikud ja asuvad Eesti Vabariiki elama ja veetma oma pensionipõlve, siis nad saavad taotleda vaid sotsiaalhoolekande seaduse alusel sotsiaaltoetust kui välisriigist Eestisse elama asunud Eesti kodanik ja selle toetuse suurus on 2009 krooni kuus. Aitäh!
Aseesimees Keit Pentus
Järgmine punkt päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud
arhiiviseaduse eelnõu nr 854 ja antud eelnõu puhul on tegu taas teise
lugemisega. Ettekandeks palun kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Georg
Pelisaare. Palun!
Georg Pelisaar
Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas
arhiiviseadust oma 25. jaanuari istungil ja selleks ajaks ei tulnud
Riigikogu liikmetelt ega fraktsioonidelt ja teistelt komisjonidelt
ühtegi muudatusettepanekut. Arutelu juures viibis ka riigi peaarhivaar
Priit Pirsko ja Riigikantselei õigusloomeosakonna juhataja asetäitja
Margit Redi ning sama osakonna konsultant Diana Leoste.
Komisjon tegi omalt pooltmõned muudatusettepanekud, mis tekkisid
diskussiooni käigus ja diskussioon tekkis kõigepealt § 5 osas, mis
sätestab arhiivi nõukogu koosseisu. Leiti, et kuna tegemist on nõuandva
koguga, siis hädavajadust piiri seadmiseks kuni 15-liikmelisena ei ole
ja see otsustati ka komisjoni poolt niimoodi oma ettepanekuga tekitada.
Rohkem oli vaidlust selle üle, kas valitsus esitab ka ise
arhiivieeskirja avalikele isikutele, kes tegelevad arhiivi jaoks
materjalide säilitamisega, või saab Vabariigi Valitsus esitada
volitusnormi. Selles osas teostas komisjon ka hääletuse ja enamik
komisjoni liikmetest olid siiski seda meelt, et Vabariigi Valitsus ei
pea arhiiviseaduse kohaselt arhiivieeskirja ise kehtestama, vaid seda
võib ka Vabariigi Valitsuse poolt volitatud minister.
Arutati ka, kuivõrd peaks arhiiviseadus seadustama kohalike
omavalitsuste arhiivide korraldust. Leiti, et olemasolev volitusnorm on
piisav ja meil ei ole selle seadusega tarvis sisuliselt täpsemalt
reguleerida kohalike omavalitsuste arhiivide olemasolu, küll aga
onmenetletavas seaduses piisavalt hästi sätestatud kohalike arhiivide
jaoks kohalike omavalitsuste poolt arhiivimaterjalide ettevalmistamine
ja säilitamine kuni Rahvusarhiivile üleandmiseni.
Laiem arutelu toimus komisjonis veel ka selle üle, milliseid meetmeid
saaks kasutada Rahvusarhiiv selleks, et tagada ja kontrollida ning teha
ettekirjutusi arhivaalide haldamise ja hoidmise puhul. Leiti, et ei pea
olema täpselt reguleeritud need karistusmäärad, mida peaks ühel või
teisel puhul tegema nendele, kes rikuvad arhivaale enne nende üleandmist
Rahvusarhiivile, vaid piisab sellest, et Rahvusarhiiv omab õigusi
ettekirjutusteks. Muudatusettepanekud, milles komisjon oli üksmeelel või
mida rohkem toetati, on vormistatud siis komisjoni poolt täna siia saali
ja komisjon otsustas saata eelnõu teisele lugemisele tänaseks päevaks,
s.o 9. veebruariks ja komisjoni ettepanek on konsensuslik – teine
lugemine lõpetada. Aitäh!
